Vikerkaar loeb. Kergluule kui kõrgluule

(Hoiatus: järgnev on sõbramehekriitika sõna kõige otsesemas mõttes.)«Mind on ammust ajast vaevanud küsimus, kust lastekirjanikud teavad, mida lapsed tahavad,» alustas Joel Sang 1981. aastal üht Keele ja Kirjanduse esseed. «Võib-olla omaenese mälestustest? Aga olud ja taustad on vahepeal muutunud ja lapsed ehk natuke ka. Nende tegelikke tahtmisi on väga raske ära aimata, sest laps pole hinnangutes sugugi iseseisev, vaid võtab kergesti omaks vanemate arvamused.» Ja isegi kui lapse soovid on teada, siis kas peaks kirjanik neile tingimata vastu tulema? Ja kas lasteluules peaks olema esiplaanil mängulisus või tõsidus? Olgu sisulise poolega, kuidas on, lasteluule võiks olla vähemalt vormilt laitmatu. Peatudes vene multikate lohakatel värsstõlgetel, oletas Sang, et võib-olla pakutakse lastele üldse liiga palju luulet, mis loob arvamuse, justkui kogu luule olekski paljas mula. Allikas: Postimees

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *